Tema nägu oli nii krimpsus ja kipras, nii kortsus ja närtsinud, nagu oleks seda äädikas leotatud.
Tuba oli väike, ruudukujuline ja tühi nagu kong.
Tal olid tuhmpruunid hambad ja väike kortsuline suu, mis nägi välja nagu koera tagumik.
Need vanakesed olid krimpsus nagu kuivatatud ploomid ning kõhnad kui luukered.
Ta ajas endale kooki suhu sellise jonnaka sihikindlusega nagu pikamaajooksja.
Maja aknad polnud suuremad kui ajalehe esikülg. Maja varjas tohutu tamm, mille oksad justkui embasid tillukest majakest.
Pildil võis näha üheksa-aastast poissi, kes oli nii suur, nagu oleks teda võimsa pumbaga täis pumbatud. Tal lotendasid igal pool paksud rasvavoldid ning ta nägu oli nagu pekipall, mille seest kaks ahnet musta silma maailma vaatasid.
Preili Sõnniste marssis nagu sõdur pikkade sammude ja pulksirgete kätega.
